Jätkan juttu aastavahetust, ehkki sellest on pea kaks kuud möödas. Midagi märkimisväärset lisaks eelkirjeldatule ei juhtunud, panen kirja olulisemad tähelepanekud. Elasime Mumbiches kokku viis päeva. Ööbisime palkidest kahekorruselises ümmarguses majas, mis oli igast väiksemastki nurgast tihedasti võrkudega sisse mähitud. Tegemist oli sääsekaitsega, ja sääski oli Mumbiches tõeliselt palju. Ilma võrkudeta ja ilma ülitugeva sääsetõrjeta oleksin ilmselt olnud poolsurnud või lausa füüsiliselt pooleldi sääskede poolt ära söödud.
Päikest ei saanud ühelgi järgneval päeval võtta, tänu eelkirjeldatud juhtumile, kus kohe pärast saabumist terve mu ülakeha viie minuti jooksul ära põles.
Üks märkimist väärivaid hetki oli jalgsimatk mööda merekallast, ehkki emotsioonid antud hetkel just kõige positiivsemad ei olnud. Matka eesmärgiks oli teha mõned professionaalsed filmijäädvustused. Omaril on nimelt oma filmistuudio ja ta teeb turismifirmade tellimusel reklaamiklippe Ecuadori loodusest. Alustasime Mumbichest liikumist piki rannajoont veidi enne lõunat. Minu inglise-tüüpi regulaarsed söömisharjumused tegid mind matka jooksul peagi närviliseks, kuna iga päev umbes kella 13 paiku heliseb mul kusagil sisemuses „äratuskell“, mis annab märku, et lõunaaeg on käes. Olin seda tunnet juba pikemat aega endas maha surunud, enne kui tegin ettepaneku aeg hetkeks maha võtta, rajalt kõrvale põigata, et kehakinnitust võtta. Mulle öeldi, et kannata-kannata, restoran on sealsamas käänaku taga, sinna on maksimaalselt 45 minutit jalutada.
Võib-olla see oligi tõsi, aga tegelik teekond kujunes vähemalt kolm tundi lubatust pikemaks, sest vähemalt viiel korral, enamasti pärast seda, kui olin just tempot tõstnud, et julgustada seltskonda kiiremini sihtpunkti jõudma, avastasin taha vaadates, et Omar oli otsustanud oma seljakotid maha panna ja kaamera välja võtta. Järgnes paarikümneminutiline merelainete filmimine.
Kohalejõudmise hetk oli koledamgi, kui terve eelnev teekond kokku, sest seltskonnal tekkis mõte tagasi pöörduda ja süüa alles Mumbiches. Nimelt hakkas päev juba õhtusse jõudma ning tagasiteel pimedas seiklemine oleks võinud meid eksiteele viia. Terve mõistus lõpuks siiski võitis, ning jõudsime otsusele, et mõistlikum on kõht täis süüa, ning siis edasi vaadata, mis saab.
Koht, kuhu olime jõudnud, oli igas mõttes tavaline küla, kuhu silma järgi hinnates oli väheste turistide jalg sattunud. Kõik majad ja muud moodustised olid tehtud vaid nende hädapärast otstarvet silmas pidades, disainile ja muule kaunistusele polnud üheski kohas tähelepanu pööratud. Külaelu oli vilgas – kõikjal sebisid ringi eranditult mustanahalised (enamasti) viljakotte, ämbreid või kodulinde süles kandvad naised, kärudega ja hobuvankritega mehed, ning paljajalu mudas sebivad lapsed vaatasid uustulnukaid suurte silmadega. Ilmselgelt ei olnud uued näod selles kohas igapäevane nähtus. Seda võib kõige tõenäolisemalt seletada raskendatud ligipääsuga, sest lisaks mitmetunnisele jalgsimatkale mööda rannajoont, kus pinnas oli nii pehme, et enne uue sammu tegemist tuli jalg maa seest välja tirida, oli ainsaks võimalikuks liikumisvahendiks mootorpaat. Lähima asustuseni tuli sellega sõita vähemalt tund aega. Seega, teoreetiliselt oli ligipääs külale küll olemas, kuid praktilist põhjust näiteks turistidel sinna minekuks polnud, sest ühtegi silmailu pakkuvat objekti seal ei leidunud. Kuna seal polnud sagedasi külalisi, puudus vajadus ka seletavate siltide ja suunavate viitade järele. Nii tuli söögikoht leida „kohalikega juttu tehes“.
Peagi sai selgeks, et kusagil on tõepoolest maja, kus toitu pakutakse. Mõne vihjava käeviipe järel jõudsime väikese laudonnikese juurde, mis üllatuslikult osutus „restoraniks“. Toiduga see restoran üllatada ei suutnud, sest pakuti – täpselt nagu seda pea 9 juhul 10-st Ecuadoris juhtub – riisi kanaga. Peab siiski ütlema, et pika paastumise järel oli see parim „riis ja kana“, mida ma enne ja pärast saanud olen.
Juba söömise ajal tegime juttu möödakäijatega, et välja uurida, kes ja kus võiks meid paadiga Mumpiche lähistele toimetada, ning kui palju see umbes maksab. Transpordi saamisega, nagu arvatagi võis, probleeme polnud, sest sellele, kes on Ecuadoris valmis piisavalt maksma, tuuakse kasvõi kuu taevast alla, ja väga kiiresti. Mõistlik hind pidi olema grupi peale 25 dollarit, ja nii oli meil lihtne kuu peale saata esimest paadimeest, kes pakkus ülesõitu 60 dollari eest. Lühikese ajaga leidsime sobiva hinna ja kvaliteediga pakkumise, ning järgnes tunnipikkune paadisõit. Kaldalt, kuhu jõudsime, tuli võtta veel mitteametlik takso, kes meid kümne minuti jooksul rannamajja toimetas.
No comments:
Post a Comment