Aastavahetus: 31. detsember ja kojuminek (algus üle-eelmises postituses)

Aastavahetus ei erinenud oluliselt eelnevatest ega järgnevatest õhtutest-öödest, sest Mumpiche oli ka siis sama vaikne ja igav, nagu alati. Erandiks oli ilutulestik, mida võinuks suurejoonelisuse poolest võrrelda väiksema linna samalaadse üritusega.

Järgmisel päeval pärast aastavahetust hakkasin huvi tundma bussiliikluse vastu, kuna 2. jaanuaril pidi olema lahkumispäev. Küla bussipeatusest sain teada, et bussid lahkuvad suurde linna iga tunni järel alates kella 7-st hommikul. Buss pidi minema 2 tundi Esmeraldasesse, ja sealt pidi järgnema bussivahetus ning 5-tunnine reis Quitosse.

Uuel hommikul olin kell 8 bussipeatuses, kindel plaan enne õhtut Quitosse jõuda. Busse nägemisulatuses polnud, ja mõne aja pärast hakkas minus helisema õrn kahtlusenoodike. Nurgapoodnik tegi mulle kiiresti selgeks, milline on reaalne olukord: ühtegi bussi enne õhtut ei välju, kuna ükski bussijuht pole kaineks saanud.

Oleksin olnud sellisest informatsioonist ilmselt šokeeritud, kui see oleks juhtunud kolm-neli kuud tagasi, kuid nüüd olin juba tasapisi hakanud harjuma sellega, et Ladina-Ameerikas ei kulge peaaegu kunagi midagi plaanipäraselt. Ei jõudnud vaid ära imestada seda, miks alati mina satun täpselt igasuguste juhuste püünisesse. Ehkki siin juhtub igas kandis ja igal hetkel midagi tavapäratut, tundus mulle, et see konkreetne juhtum esineb vahest paar korda aastas, ja nüüd siis täpselt sellel hetkel, kui mina seal olin.

Nagu seda juhtub peaaegu iga päev, tuli sellelgi 2. jaanuari varahommikul hakata plaane ümber tegema. Tagasi hotelli minek ei tundunud olevat tõsiseltvõetav – selleks oleks tulnud suure seljakotiga paar kilomeetrit pehmes rannaliivas sumada. Pealegi, mida oleksin seal teinud, ülejäänud reisiseltskond pakkis juba minu äramineku ajal asju, ja autosse ma poleks mahtunud.

Viimase suhtes olin liiga pessimistlik, sest kui ma olin mõnda aega mõtiskledes rannas istunud, ja hiljem külakeskusesse poe ette limonaadi ostma suundunud, peatus mu ees Omari rahvast „sissepakitud“ auto. Küsisin nalja pärast, ega mind paari autosolija alla või peale pole võimalik paigutada…ja paari minuti pärast istusingi tagaistmel, lõug vastu põlvi surutud, küünarnukid tihedasti koos. Tagaistmel oli minuga koos veel neli inimest.

Qitosse sellise „jahukotivankriga“ poleks olnud kuigi mugav sõita, kuid leppisin sellegagi, et mind Atacamesse viidi, mis oli lähimaks suureks keskuseks enne Esmeraldast. Kohapeal aga selgus, et sealgi on Quitosse suunduvate bussidega kehvad lood, ehkki põhjuseks oli sedakorda väljamüüdud piletid. Loogiliselt oleks seda võinud varemgi eeldada, sest tegemist oli juhuslikult pühapäevaga, ja suur osa aastavahetust pidav rahvas hakkas otse loomulikult sel ajal suurde linna tagasi tööle suunduma. Ainsaks variandiks oli kasutada kell 11 väljuvat ööbussi, mis pidi Quitosse jõudma kella 5 paiku. Hea, et seegi võimalus veel alles oli.

Pileti ostmise hetkel oli veel päike kõrgel taevas, ja mul oli umbes 8 tundi aega Atacames ringi vaadata. Sellest ajavahemikust pärinevad minu emotsioonid ja eelmises jutus kirjapandud mõtted selle rannaäärsest paigast. Et tegemist polnud kuigi suure linnaga, hakkas mul õige varsti igav, ja suur osa ajast möödus kella vaatamise tähe all. Veidi andis päevale tooni üks boliivlane, kes pärastlõuna paiku rannas ootamatult mu ette ilmus, ja uudishimulikult uuris, kes ma selline olen. Tavaliselt pole Atacamese-taolises kohas turvaline juhuslike tülitajatega vestlusesse laskuda, aga mul on välja arenenud sisetunne, mis ütleb üsna täpselt, kes on heade kavatsustega ja kes mitte. See boliivlane andis oma tunniajalise jutuajamisega kogu ülejäänud õhtupoolikule tubli toonuse värvi juurde. Füüsiliselt möödus minu õhtupoolik alates kella 18-st bussijaamas uudiseid ja halbu filme vaadates, sest bussijaam oli õhtupoolikul selles linnas üks vähestest suhteliselt turvalistest kohtadest.

Aastavahetus: mitme kilomeetri pikkune matk mööda randa (algus eelmises postituses)

Jätkan juttu aastavahetust, ehkki sellest on pea kaks kuud möödas. Midagi märkimisväärset lisaks eelkirjeldatule ei juhtunud, panen kirja olulisemad tähelepanekud. Elasime Mumbiches kokku viis päeva. Ööbisime palkidest kahekorruselises ümmarguses majas, mis oli igast väiksemastki nurgast tihedasti võrkudega sisse mähitud. Tegemist oli sääsekaitsega, ja sääski oli Mumbiches tõeliselt palju. Ilma võrkudeta ja ilma ülitugeva sääsetõrjeta oleksin ilmselt olnud poolsurnud või lausa füüsiliselt pooleldi sääskede poolt ära söödud.

Päikest ei saanud ühelgi järgneval päeval võtta, tänu eelkirjeldatud juhtumile, kus kohe pärast saabumist terve mu ülakeha viie minuti jooksul ära põles.

Üks märkimist väärivaid hetki oli jalgsimatk mööda merekallast, ehkki emotsioonid antud hetkel just kõige positiivsemad ei olnud. Matka eesmärgiks oli teha mõned professionaalsed filmijäädvustused. Omaril on nimelt oma filmistuudio ja ta teeb turismifirmade tellimusel reklaamiklippe Ecuadori loodusest. Alustasime Mumbichest liikumist piki rannajoont veidi enne lõunat. Minu inglise-tüüpi regulaarsed söömisharjumused tegid mind matka jooksul peagi närviliseks, kuna iga päev umbes kella 13 paiku heliseb mul kusagil sisemuses „äratuskell“, mis annab märku, et lõunaaeg on käes. Olin seda tunnet juba pikemat aega endas maha surunud, enne kui tegin ettepaneku aeg hetkeks maha võtta, rajalt kõrvale põigata, et kehakinnitust võtta. Mulle öeldi, et kannata-kannata, restoran on sealsamas käänaku taga, sinna on maksimaalselt 45 minutit jalutada.

Võib-olla see oligi tõsi, aga tegelik teekond kujunes vähemalt kolm tundi lubatust pikemaks, sest vähemalt viiel korral, enamasti pärast seda, kui olin just tempot tõstnud, et julgustada seltskonda kiiremini sihtpunkti jõudma, avastasin taha vaadates, et Omar oli otsustanud oma seljakotid maha panna ja kaamera välja võtta. Järgnes paarikümneminutiline merelainete filmimine.

Kohalejõudmise hetk oli koledamgi, kui terve eelnev teekond kokku, sest seltskonnal tekkis mõte tagasi pöörduda ja süüa alles Mumbiches. Nimelt hakkas päev juba õhtusse jõudma ning tagasiteel pimedas seiklemine oleks võinud meid eksiteele viia. Terve mõistus lõpuks siiski võitis, ning jõudsime otsusele, et mõistlikum on kõht täis süüa, ning siis edasi vaadata, mis saab.

Koht, kuhu olime jõudnud, oli igas mõttes tavaline küla, kuhu silma järgi hinnates oli väheste turistide jalg sattunud. Kõik majad ja muud moodustised olid tehtud vaid nende hädapärast otstarvet silmas pidades, disainile ja muule kaunistusele polnud üheski kohas tähelepanu pööratud. Külaelu oli vilgas – kõikjal sebisid ringi eranditult mustanahalised (enamasti) viljakotte, ämbreid või kodulinde süles kandvad naised, kärudega ja hobuvankritega mehed, ning paljajalu mudas sebivad lapsed vaatasid uustulnukaid suurte silmadega. Ilmselgelt ei olnud uued näod selles kohas igapäevane nähtus. Seda võib kõige tõenäolisemalt seletada raskendatud ligipääsuga, sest lisaks mitmetunnisele jalgsimatkale mööda rannajoont, kus pinnas oli nii pehme, et enne uue sammu tegemist tuli jalg maa seest välja tirida, oli ainsaks võimalikuks liikumisvahendiks mootorpaat. Lähima asustuseni tuli sellega sõita vähemalt tund aega. Seega, teoreetiliselt oli ligipääs külale küll olemas, kuid praktilist põhjust näiteks turistidel sinna minekuks polnud, sest ühtegi silmailu pakkuvat objekti seal ei leidunud. Kuna seal polnud sagedasi külalisi, puudus vajadus ka seletavate siltide ja suunavate viitade järele. Nii tuli söögikoht leida „kohalikega juttu tehes“.

Peagi sai selgeks, et kusagil on tõepoolest maja, kus toitu pakutakse. Mõne vihjava käeviipe järel jõudsime väikese laudonnikese juurde, mis üllatuslikult osutus „restoraniks“. Toiduga see restoran üllatada ei suutnud, sest pakuti – täpselt nagu seda pea 9 juhul 10-st Ecuadoris juhtub – riisi kanaga. Peab siiski ütlema, et pika paastumise järel oli see parim „riis ja kana“, mida ma enne ja pärast saanud olen.

Juba söömise ajal tegime juttu möödakäijatega, et välja uurida, kes ja kus võiks meid paadiga Mumpiche lähistele toimetada, ning kui palju see umbes maksab. Transpordi saamisega, nagu arvatagi võis, probleeme polnud, sest sellele, kes on Ecuadoris valmis piisavalt maksma, tuuakse kasvõi kuu taevast alla, ja väga kiiresti. Mõistlik hind pidi olema grupi peale 25 dollarit, ja nii oli meil lihtne kuu peale saata esimest paadimeest, kes pakkus ülesõitu 60 dollari eest. Lühikese ajaga leidsime sobiva hinna ja kvaliteediga pakkumise, ning järgnes tunnipikkune paadisõit. Kaldalt, kuhu jõudsime, tuli võtta veel mitteametlik takso, kes meid kümne minuti jooksul rannamajja toimetas.