Politseipäev

30. september 2010 jääb Ecuadori elanikele, aga eelkõige riigi Pildil: President Rafael Correa presidendile, pikaks ajaks meelde kõigi aegade õud usunenäona. Antud päeval lakkas riigi turvalisuse üks alustalasid - politsei - sisuliselt funktsioneerimast.

Sündmuste ahela üheks (ametlikuks) põhjuseks oli Ecuadori valitsuse kavandatav politseireform, mis kaotaks politseiametnikele seni kehtinud boonused. Tegemist oli mitmekülgsete toetusskeemidega, mida jagati nii jõulude, lapse sünni kui kõikvõimalike tähtpäevade puhul. Lisaks on politseisüsteemis levinud paari aasta järgsed edutamised, millega automaatselt

kaasneb märkimisväärne palgalisa.
30. septembri hommik algas jõulise, ent vägivallatu protestiga politseihoonete kõrval tänavatel. President Rafael Correa ilmus kella 10 paiku politsei peakorteri lähedusse majarõdule. Selle asemel, et protestijatega diskuteerida ja valitsuse plaane selgitada, hakkas ta "raiuma", et ei kavatse politseireformi osas ühtegi järeleandmist teha. Teleklippidest mäletan, kuidas emotsionaalne president esitas oma leivanumbrit (tänu millele ta on tänaseks mitmete riigi kodanike ning kodanikeühendustega riidi läinud) - saatis protestijate suunas vulgaarseid solvavavaid väljendeid, tehes sealjuures liigutusi, justkui hakkaks särki seljast rebima.
Protestijad olid vihale aetud, ja kui Correa läbi rahvasumma auto poole suundus, loobiti teda erinevate esemetega, ning viimaks plahvatas tema läheduses pisargaasi balloon, mis vigastas teda sedavõrd, et president toimetati haiglasse. Presidendi autot tulistati snaiprikuulidega, ja vahejuhtumi käigus said kaks ihukaitsjat surma.

Haigla, kus president toimetati, oli ümbritsetud vihaste protestivate politseinikega, ja hilisemas intervjuus väitis Correa, et grupp protestijaid olevat üritanud tema palatisse tungida ja teda pantvangi võtta.

Järgnevalt sain ma ka ise kogeda osakest sündmustest. Minu hommik algas kell 7 inglise keele tunniga. Teel tööle tulid mulle vastu 10 rivis politseiautot, kõigil sireenid sees. Unustasin veidra vahejuhtumi kiiresti, pidades seda mõne kõrge riigitegelase eksordiks.
Pärast tööd suundusin hispaania keele instituuti IE-sse. Jõudsin trolliga kella 11 paiku kesklinna, ja olukord 10 de agosto-nimelisel avenüül ei erinenud millegi poolest tavapärasest tööpäevast - inimesed jalutasid, tänav oli autosid täis, poed olid lahti. Alles IE vahetus läheduses märkasin keset tänavat põlevat autokummi, ja selle ümber lippe lehvitavaid ning loosungeid karjuvaid politseinikke. Jõudsin hämmeldunult IE-sse, mille direktor mulle kiiresti olukorda kirjeldas. Politsei on pöördunud valitsuse vastu, üle riigi levib paanika, iga hetk võidakse panku rünnata ja pole kedagi, selle eest kaitseks. Sõjavägi on sulgenud lennujaama. Keeletundi loomulikult ei toimunud.
Lähim turvaline koht, mis mulle meenus, oli South American Explorer`s club, valdavalt Põhja-Ameerikast pärit turistide üks lemmikkeskusi. Helistasin klubimajja, ja sain teada, et see oli avatud. Majani jõudmiseks tuli läbida kaubatänav Amazonas. Tänav oli täis paaniliselt tormavaid inimesi, ärid ja kaubamajad valmistusid sulgema. Möödusin turistide lemmikkohast Mariscalli käsitööturust, mis oli endiselt lahti, ja sündmuste taustal mõjus eriti koomiliselt vanamees, kes mulle Ecuadori lipu nina alla toppis ja seda müüa üritas.

Jõudsin õnnelikult klubimajja, kus leidsin eest kümmekond liiget, pooled neist minu sõbrad. Järgnev pärastlõuna möödus televiisori otseülekandeid vaadates ja internetis surfates. Kumbki kanal piisavalt (objektiivset) infot ei pakkunud - kõik telejaamad olid ümber lülitatud riigi ametlikule otseülekandekanalile "live", kus sõna anti eelkõige presidendile lähedalseisvatele ametiisikutele. Enamik suuremate päevalehtede (El Commercio, Diario) veebilehed olid maas, ja uudiseid sai lugeda vaid inglisekeelsetest väljaannetest.

Maja lähedal, avenida 6 de diciembre ja Patria ristumiskohtades, oli käimas üks suuremaid rahutusi. Nähes läbi akna valjude hõigete saatel jooksvaid politseinikke, oleksin küll pidanud jääma sinna, kus olin, kuid uudishimu oli tugevam, niisiis läksin sündmuskohale. Tänavale oli kogunenud umbes kolmkümmend politseinikku, lisaks tiirutasid ümberringi mootorrapatrullid. Politsei mäss riigi vastu oli muutunud kodanike mässuks politsei vastu. Korravalvurite suunas lennutati nii kive, kaikaid kui tossupomme. Kui ristmikule jõudsin, kogusid politseinikud parasjagu jõude kokku, ja võtnud stardiasendi sisse, alustas 30-pealine grupp juskui ühissprindi jooksu. Varsti meenutas vaatepilt Vana-Rooma lahinguvälja kujutavat filmi, ja üks pool (mässav rahvahulk) põgenes, mundrikandjad järel. Kahjuks või õnneks oli sündmuste raskuskese nihkunud minust mitmesaja meetri kaugusele, kuhu mul ei olnud enam tahtmist järgneda. Minu Kanada sõber Mike oli sedavõrd julge, et tegi sündmuskohal pilti, ehkki fotoaparaadiga avalikult tänaval kõndimine võib Quitos ka rahulikul päeval lõppeda röövkallaletungiga. Tänu Mike`ile on mul siiski pildimaterjali, mida näidata :)

Kõikvõimalikud avalikud ja erateenused olid linnas peatatud - suletud olid poed ja restoranid, aga ka ühistransport. Algusest peale oli selge, et lõunasöök tuleb vahele jätta, kuid ma muretsesin sellepärast, kuidas koju saada - elan kaugel linna põhjaosas. Kaks saksa tüdrukut valmistusid kella 4 paiku klubimajast jalgsi linna poole minema, sest takso leidmine osutus võimatuks. Mul oli õnneks rahakoti vahel "taksoingel" - Radiotaxi visiitkaart. See taksooperaator on mulle alati kriitilisematel hetkedel appi tulnud. Ehkki olin numbrit valides kindel, et Radiotaxi kas ei tööta, või on kõik taksod hõivatud, teatati telefonis, et takso saabub 10 minuti jooksul. Koju jõudsin kell pool viis.
Järgmisel hommikul aknast välja vaadates oli esimeseks signaaliks olukorra stabiliseerumisest õhkutõusev lennuk - nagu mainisin, oli eelmisel päeval seoses rahutustega lennujaam suletud. Teleuudistest juba kuulsin, et kord riigis on taastatud. Kui kesklinna jõudsin, leidsin eest harilikus rütmis elu, nagu poleks midagi juhtunud: inimsed jalutasid tänaval, poed ja restoranid olid avatud...

Mida siinkohal kommenteerida? Valitsuse ametliku versiooni kohaselt oli tegu spontaanse rahutusega, mille algatajateks oli väike grupp politseinikke. Mäss algas aga ühel ja samal ajal pea kõigis suuremates linnades üle Ecuadori. Tundub enam kui tõenäoline, et see oli kavandatud. Ka lennujaama sulgemine sõjaväe poolt viitab sellele, et politsei polnud mässu ainus osaline. Paljud usuvad, et organiseerijateks olid poliitilised huvigrupid, kuid millised olid nende huvid? Loogiliselt võiks oletada presidendi atendaati, selleks oleks Ecuadori poliitilistes ringkondades piisavalt põhjuseid. Üleriigilise rahutuse korraldamine oleks ühe inimese tapmiseks ehk liiga suur ettevõtmine, seega ehk püüti segast olukorda ära kasutada. Tundub loogilisena Ecuadori siseministri Gustavo Jalkh`i kommentaar, et keegi, kes üritab presidenti tappa, ei saa seda teha motiivist politsei palgatulusid säilitada. Kui presidendi populaarsust üritati vähendada, siis oli tegemist küll läbikukkumisega.

See karismaatiline riigipea on nautinud kõrget rahva toetust pea 3 aastat, ja tema ametisaja oleku jooksul on võetud vastu riigi uus põhiseadus, mis on eelnevast oluliselt võimukeskem ja võimaldab Correal veel vähemalt kaheks järgnevaks korraks ametisse jääda, kui ta tagasi peaks valitama. Erinevalt oma viimase kümne aasta eelkäijatest (keda on olnud kokku 7!) on 47-aastane Correa suutnud stabiilselt valitsust juhtida. Ta on "kirjutanud korstnasse" 3,2-billioni dollari suuruse IMF-i laenu, väites selle olevat ebaseadusliku. Taoline samm on kahandanud Ecuadori usaldusväärsust nii teiste riikide kui välisinvestorite silmis. 60% Ecuadori elanikest elab allpool vaesuspiiri, ja Correa on seadnud vaestele nn stipendiumi, mis on gumbes 35 dollarit kuus. Viimane on talle kindlustanud kindla laiapõhjalise rahva toetuse, ehkki toetus rikkamate (ühtlasi haritumate) elanike hulgas on pea olematu. Raha teenib valitsus peamiselt naftamüügist. Tugevalt vasakpoolne riigipea on pea igas valitsemisalas algatanud reforme, mis mitmel pool tugevdavad valitsuse kontrolli (nt valitsuse kontrollitav ajakirjanduse eetikanõukogu, mis võib otsustada sulgeda mistahes väljaande "sobimatu" kommentaari levitamise eest). Reformide paketti nimetab president "Revolucion Ciudadana"-ks (kodanikurevolutsioon) ja tema visiooniks on saavutada "Socialismo del siglo XX1" (21.sajandi sotsialism). Hariduselt on Correa majandusteadlane, ülikooli lõpetas Belgias ja doktorikraadi kaitses USA-s. Enne poliitikasse minekut töötas majandusprofessorina. Ta on abielus belglannaga.

Nüüd on Correa lisaks ka märter. Tänahommikustest teleuudistest kuulsin, et presidendi seni 50% ringis toetus on pärast politseistreigi sündmusi kasvanud 75%-ni. Kriisisündmuste järgsetel päevadel esinesid telekanalites üksteise järel erinevad kodanikeühendused riigipead toetavate loosungitega. Sama tegid ka välisriigid; isegi Ecuadoriga halvimates suhetes olevate riikide esindajad - USA riigisekretär Hilary Clinton ja Kolumbia president Juan Manuel Santos teatasid, et seisavad kindlalt Correa selja taga. Oleksin küll ka ise Correa toetuseks välja astunud, kui seda pidanuks vaja minema. Ehkki ma ei ole tema suurim fänn, on tegemist siiki demokraatliku riigiga (seda küll Ladina-Ameerika mõistes), ja kui keegi soovib siin midagi muuta, siis on selleks põhiseaduslikud vahendid. Kui rahva poolt valitud presidenti sooviti tõepoolest ametist kõrvaldada, siis ei saa olla aktsepteeritav, et seda tehti püsside ja pommide abil.

Tere taas,

Ecuadori blogi pole vaikinud seetõttu, et ma oleksin siit maalt lahkunud. Olen olnud "pikal suvepuhkusel", ja hiljem algas raske tööelu. Ometi pole ma kedagi teist unustanud ja püüan nüüdsest alates märkida kalendrisse regulaarselt aja, mil hakkan tegema sissekandeid blogisse elust Ecuadoris. Pean tunnistama, et kirjutamine on raskem kui varem, sest ümberringi kuulen-loen peamiselt hispaania ja inglise keelt, ja eesti keele kasutamine on harjumatu. Mind motiveeris blogi täiendama eelkõige siinne kriisiolukord viimastel päevadel; seda on nimetatud demokraatiakriisiks, rünnakuks riigi vastu, või lihsalt politseistreigiks. Täpsem kirjeldus ilmub järgmises postituses. Pean tagantjärelele kirja panema ka oma eluloo viimastel kuudel, lühidalt mainin, et elan endiselt Quitos, töötan inglise keele õpetajana keeltekoolis nimega "Cambridge". Lisaks keetekoolile on mul mõned õpilaste grupid Toyotas ning konsultatsioonifirmas nimega "Proyectar". Lisaks töötamisele täiendan ennast hispaania instituudis IE. Tegemist on rahvusvahelise keeleõpetajate koolitusvõrguga, mis annab instituudi läbinutele - täpsemalt eksami sooritanutele - keeleõpetaja litsentsi, mida tunnustatakse enamikes arenenud riikides (Suurbritannia, USA jne). Täpsustan, et tegemist pole lihtsalt keeleõpetajatele mõeldud instituudiga, vaid suunatud nimelt hispaania keele õpetajatele. Aeg-ajalt tundub seal õppimine veidi ebaõiglane, sest kõik kursusekaaslased on kohalikud, st hispaania keele kõnelejad, mistõttu palju seda, mis minul tuleb õppida, on neil lapsest saadik selge. Esimesel vaheeksamil kukkusingi läbi, sest ehkki olen elus palju keeleeksameid teinud, ei ole ma kunagi pidanud üheski keeletestis grammatika fundamentaalseid reegleid seletama. Kui mu helgest peast midagigi järgi peaks olema, saan ma lähinädalatel oma diplomi kätte. Loodetavasti.

USA riik muretses minu pärast rohkem kui Eesti riik...

Millalgi enne Ecuadori saabumist andsin Eesti Välisministeeriumi koduleheküljel spetsiaalse registreerimisnurga kaudu teada, et viibin Ecuadoris. Igaks juhuks, ehk on vaja kiireloomulisi teateid või juhtnööre anda mõne kriitilise olukorra puhul.

Hiljuti juhtus midagi, mis oleks minu arvates võinud pälvida Eesti riigi tähelepanu. Selle asemel leidsin üllatuslikult teate USA saatkonnalt. Olen USA-s kokku mõned nädalad viibinud; sellest ilmselt piisas, et see riik mind sedavõrd omaks on võtnud, et minu eest kodaniku kombel hoolitseb. Teade puudutas Tungurahua vulkaani, mis asub otse Banose kõrval - populaarne sihtkoht, millest mõned postitused tagasi kirjutasin (ainus vulkaan, mis aeg-ajalt purskab).

Teade ise oli järgmine:

Tungurahua vulkaanis on toimunud laiaulatuslik vulkaanipurse. Vulkaanituhk liigub tuulega üle Chimborazo provintsi ja kandub edasi Guano ja Guayase provintside suunas. Lähedalasuvad maanteed ja asulad on liikumiseks suletud ja elanikud evakueeritud. USA saatkond soovitab tungivalt oma kodanikel hoiduda reisimast antud piirkondadesse. Tunghuraua vulkaan paikneb umbes 140 kilomeetri kaugusel Quitost. Geoloogid jälgivad hetkel põhjalikult vulkaani tegevust. Vaatluste tulemusi võib näha www.igepn.edu.ec , lingilt "volcanes".

Värskelt pursanud vulkaan (allikas: www.igepn.edu.ec)

Quilotoa 4. osa: Ümber kraatri

Argentiinlase ja inglasega sai kokku lepitud, et alustame teekonda ümber kraatri kell 7 hommikul. Jalutuskäik pidi kestma 4-5 tundi. Eelmise õhtu vihm oli kadunud, ilm muutus hoopis päikseliseks, ehkki oli piisavalt külm.

Kraatrit ümbritsevale rajale tuli ronida pikalt m

ööda kaljusid. Edaspidine teekond meenutaski suuresti kõrgele mäkkeronimist, ehkki mitte pidevalt kõrgele üles, vaid aeg-ajalt pikalt alla, ja jälle üles. Kraater ise asus sügaval kalju avause põhjuas, ehkki fotolt pole see tunnetatav. Alla vee äärde minek pidi kestma

umbes pool tundi.

Päike küttis hommikuse külma ja karge ilma kiiresti palavaks, ja varsti osusid minu kindad, sall ja nailonjope kasutuks. Selga jä

i

vaid puuvilllane pullover, ja sellegagi oli kohati palav.

Maastik vaheldus pea igal sammul. Aeg-ajalt oli näha järve, tihti kadus see mägede taha. Iga kord, kui ma meie hostelit ehk stardipunkti märkasin, tuli meelde trummilööjate lugu ühest kunagi loetud juturaamatust: "lähevad-lähevad, aga kohale ei jõua...". Muudkui kõndisime, aga hostel oli ikka ebanormaalselt lähedal; samas ring, mis tuli teha hostelisse tagasijõudmiseks, tundus silma järgi pikk-pikk. Valdavalt ümbritsesid meid kaljuseljakud, metsad ja erinevat värvi taimestikega kaetud maastikud; aeg-ajalt märkasime põlde, karjamaid ja külasid all orus . Mõtlesin, mis saaks siis, kui sellel järsul kaljul, mida mööda peenike rada kulges, komistaks ja kukuks? Kindlasti järgneks sellele pikk allaveeremine, aga kes mulle pärast appi tuleks? läheduses ei paistnud suurem osa ajast ühtegi hingelist olevat; loota võik s

vahest turistidele

, kes vähemalt mõned korrad päevas seda rada läbivad.

Tegime ühe valearvestuse, mis muutis teekonna ligi tunni võrra pikemaks. Ühes kohas hargnes tee kaheks: oli valida, kas minna järvega külgnevat teed pidi mööda järsku mäge üles, või ringiga mööda pikemat teed. Mina tegin ettepaneku minna ringiga kulgevat teed, mis oli vähemalt laugem. Õige pea sai selgeks, et laugus oli vaid illusioon: lisaks sellele, et tee hakkas pikalt kulgema kohati vasakule, kohati paremale ümber suurte mägede, mis polnud alguspunktis nähtaval, kulges ta mitmel pool nii üles- kui allamäge. Nii tuli kokkuvõttes ikkagi ronida - oletan, et samapalju, nagu mööda eelkirjeldatud järsku mäge.

Teel kohtas nii lambakarju, üksikuid hobuseid kui loomakarjatajaid. Aeg-ajalt tuli mööduda ka taludest - järjekordne näide elu võimalikkusest kõige kaugema ja üksikumanagi tunduvas paigas. Poolel teel püüdsime kinni ühed sakslased, kes arvatavasti olid kaua aega enne meid teekonda alustanud, sest nad ütlesid, et minge edasi, meie nii kiiresti ei jõua kõndida.

Olin

uulnud, et elavatest-liikuvatest objektidest pilte ei lubata siinkandis teha (va tasu eest). Arvasin, et kohalikele lihtsalt ei meeldi, kui neid igapäeva tegemiste juures segatakse ja nende näoga fotod laias maailmas leviksid. Võib-olla see kunagi oligi nii, aga nüüd on siin tekkinud täiesti omaette tööharu - fotomodellindus, kus põhivanendina kasutatakse koduloomi. Näiteks m

öödusin poisist laamaga. Surusin kaamera kotti ja püüdsin süütu näoga mööduda, kui poiss hüüdis: laamast pilti ei taha teha? Tahtsin küll, aga soov ei olnud nii tugev, et selle eest maksta. Vastasin eitavalt, mille peale poiss mind lunima hakkas: kuidas ei taha, vaata kui ilus loom! Või tee siis minustki pilti.

Ei õnnestunud külapoisil end ega looma minule modelliks meelitada - mul tekib vastureaktsioon, kui keegi püüab mind veenda tarbima midagi, mille suhtes ma pole huvi ilmutanud. Pealegi olin ma seesuguseid loomi piisavalt näinud.

Ilmaga oli suuresti vedanud, sest pärast umbes 4-tunnist teelolekut, kui meie alguspunkt lootustandvalt lähenema hakkas, oli päike kadunud ja taevas tumenes. Vihmapiisku tundsin täpselt sel hetkel, kui olin mägirajast alla jõudnud ja astusin asfaldteele, mis kulges külakeskusesse. Kõht oli tühi, ja kohikusse tuli juba joosta, sest vihm oli võtnud täistuurid.

Quilotoa 3. osa: vihm ja külm

...algus üle-eelmises postituses.

Autost väljudes

leidsin end keset täistikitud hostelitega küla. Hakkasin neid järgemööda külastama, ja viimaks peatusin ühes, kus oli kohvik, sest polnud kaua söönud.

Kõrvallauas ajasid juttu latiino ja eurooplane. Latiino tuli varsti minu juurde ettepanekuga rääkida kaamera ees midagi minu keeles. Ta vennal oli tulemas sünnipäev, ja ta kogus filmilõike, et erinevas keeles õnnesoove salvestada. Hea ja originaalne mõte!
Pärast antud juhtumit otsustasin kõrvallauas istujatega ühineda. Jutuajamine oli ainuvõimalik tegevus, sest vihma kallas nagu oavarrest ja välja jalutama ei kutsunud miski, ehkki olin mõelnud enne pimeda saabumist küla peal tiiru teha. Käisin vaid kümne meetri kaugusel turul, kus ostsin salli. See oli vajalik, sest Quilotoa-suguses kõrges kohas on öösiti väga külm, ja

päeval on "lihtsalt külm".

Pärastlõuna ja õhtu möödusid nimetatud kohvikus juttu ajades.

Minu uuteks jutukaaslasteks osutusid

argentiinlane ja inglane. Mõlemad olid omal käel reisima tulnud ja sealsamas kohvukus tuttavaks saanud.

Õhtutundidel hakkas kaugustest kostma muusikat. Suundusime rütmide suunas. Naaberhostelis oli modernne indiaani pidu - rahvas kandis tänapäeva riideid ja kõik nägid üsna meie moodi välja, aga kohale oli kutsutud rahvabänd, kes traditsioonilises umpa-umpa rütmis muusikat tegi ning, ning pidulised väänlesid kesest põrandat nagu vihmaussid. Peo "süüdlane" oli Hotellipidajatest perekonna noorim liige, kellel oli täitunud 25 aastat. Majas polnud sugugi vaid kohalikud, sest muusikarütmide peale olid kokku tulnud pea kõik ümberkaudsete hostelite küllastajad. Oli nii Ecuadori linnainimesi kui välisturiste.

Väljas möllavat koerailma arvestades oli peo parimaks osaks Canelazo, mida hosteli peremees terve õhtu jooksul rahvale

tasuta

välja valas. Tegemist on ühe kõige tüüpilisema Ecuadori joogiga, mida serveeritakse kuumalt: selle valmistamiseks pannakse keevasse vette ohtralt "panelat" (suhkruroo produkt, võrreldav pruuni suhkruga) ning lisatakse piiritust, sidrunit ning kaneeliroogu. Kangus on umbes 35 kraadi. Lisaks külmarohule andis piisavalt soojust ka Raudahi.

Kui ma hilisõhtul hostelituppa jõudsin ja soojad riided maha võtsin, tundsin end kui lapimaal. Deda üllatavam oli tunda, kuidas umbes 10-kilone 4-osalien tekk mind uuesti soojaks küttis, kui olin selle alla pugenud.

Järgneb...

Quilotoa 2. osa: kohalejõudmine

Algus eelmises postituses

Sisenesin bussipeatuse kohvikusse, kus ma ei jõudnud kelleltki midagi küsimagi hakata, kui kohalikus rahvariides kohvikupidaja juba uuris, mida kaugelt tulnu soovib. Vastasin, et tahaks Quilotoasse. Tädike kutsus tagaruumist keskealse mehe, kes viipas alla orus paikneva külakeskuse poole: lähme, ma saadan".

Mehe nimi oli sarnane Oscariga, täpselt ei mäleta. Tegemist oli kohaliku vallavolikogu (Parroquia, nagu neid nimetatakse) nõunikuga, kes oli iseäranis uhke oma kodupaiga üle, kuna praegune Ecuadori president Raffael Correa oli seal noorena aasta aega elanud ja vabatahtlikku tööd teinud. Olin sellest kuulnud, ja mainisin, et siin õppis ta ka Quichuat (põlisasukate algupärane keel). Minu saatja teatas, et tema olevatki tulevasele presidendile seda õpetanud.

Jõudsime suurele turuplatsile, kus mu saatja enne meie lahkuminekut näitas pika kamionettide (kastiga auto, mida ma Banose reisi osas kirjeldasin) rivi poole, millest üks peaks Quilotoa poole suunduma.

Kujutlesin miskipärast, et läheduses on palju turiste, iseäranis kuna tegemist oli laupäevaga. Ometi viibinud läheduses ainsatki "minusugust". Enamik nägemisulatuses olevad inimesed tundusid indiaani asukad, ja hispaania keel oli samuti justkui metsa ja mägede taha jäänud. Ümberringi kuulsin vaid ehedat Quitchuat.

Turumüüjatelt sain teada, et Quilotoa auto oli just ära läinud, kuid uus tuleb varsti.

Paarikümne minutilise ootamise järel ilmus mu ette umbes 12-aastane poiss: "A Quilotoa?". Kuna turu ümber tiirlesid mitmesugused masinad, kes pakkusid kõrgema tasu eest mugavamat Quilotoasse kohalejõudmist, siis eeldasin, et seegi noorhärra peab mind rikkaks turistiks, kellele sõidu hind palju korda ei lähe . Põiklevalt vastasin, et Quilotoa küll, aga mul on aega kamionetti oodata. Poiss viipas käega eemalseisva kastiga auto poole: "vamos-vamos! suba-suba!. Mõne hetke pärast seisingi päevinäinud furgoonauto kastis koos kümnekonna kooliealise lapsega ja tukkuva kartulikottidega talumehega. Talumehe silmad läksid minu saabudes pärani, ja ta püüdis mind kõnetada, kuid läbi raskuste, sest ilmselgelt oli väike hommikune viin talt poole kõnevõimest röövinud. "Järve äärde? Ja üksinda? Ühtegi naist kaasas pole! Aga muidu naised meeldivad? Hähähää!" Nimetatud mõtteavaldused olid ainsad, mida suutsin mõista, ehkki järgneva 20 minuti jooksul tundus tal olevat mulle palju öelda. Kuna ma ei suutnud (ja kuigivõrd ei viitsinudki) tema mõtteid avada, siis istusin porisele põrandale kilekotile, ja suunasin pilgu oma uuest sõbrast võimalult kaugele. Mees püüdis aeg-ajalt minu tähelepanu riietest tirimisega enda peale tõmmata, kuid õnneks ta sellest viimaks loobus, jäädes taas magama.

Vana talumees oli selle reisi häirivatest faktoritest siiki vähetähtis, sest tundsin ennast autos justkui seiklusfilmi peategelasena, kes salaja rongi peale on hüpanud ja vaguni tagaosa küljes ripub. Sõit kulges järsult ülesmäge üle küngaste ja aukude mööda spiraalikujulist rada, seega 120 kraadised pöörded olid sagedased. Kui ma poleks mõlema käega kasti seinast kinni hoidnud, oleksin ühest äärest teise veerenud nagu tühi karp. Üle konaruste sõites meenutas auto peaaegu batuuti, vahe oli vaid selles, et all oli kõva ja jäik põrand.

Ma ei saanud alguses aru, miks koolilapsed terve reisi ajal seisid, kuni viimaks panin tähele nende indiaani rahvarõivaste stiilis kolla-sini-punaste lilleliste mustritega ilustatud koolivorme, mille sarnaseid kandsid ilmselt juba nende vana-vanaemad, ja mis ilma igasuguse kahtluseta olid valmistatud käsitööna.

Kui mina olin õnnelik, et olin kaasa võtnud kilekotte, mille peal istuda, siis lapsed paistsid olevat õnnelikud hoopis auto trikitamise üle. Ma ei kujuta siiani ette, kuidas ükski neist sõidu ajal pikali ei kukkunud, sest

mulle tundus, et selles autos püstijäämiseks läheb vaja akrobaadile sarnaseid oskusi. Igat masina suuremat hüpet või järsku pööret saatis kõva naerupahvak. Kõige naljakamad olid laste

jaoks momendid, kui kellegi koolikott ühest autokasti otsast teise prantsatas, ja kui kilekatus poolenisti maha tuli ning selle peal olnud vesi pooltele autokastis olijatele pähe voolas. Tundsin järjekordselt, et rõõmus olemiseks ei ole retsepti - elav näide ühest ja samast olukorrast, kus võiks ennast pisarateni välja vihastada, kuid saab ka tuju 90 kraadi enda kasuks pöörata. Vali, kumba tahad.

Järgneb...

Quilotoa 1. osa: reis

Tere taas

üle pika aja! Kirjutaksin küll tihemini, aga mõtetes on vaid EVS-i projekt, mille esitamise tähtaeg on 1. juuni. Kui see edukaks osutub, siis annab Euroopa Liit mulle natuke raha ühe projekti elluviimiseks Ecuadoris. Sellel teemal kirjutan kunagi hiljem, kuid projekti taotluse kokkupanek ei jätnud mulle pähe ruumi millestki muust mõelda.

Mõned nädalad tagasi nädalavahetusel leidsin end taas olevat üksinda. Oli kange reisiisu, ja ega ma reisikaaslasi kuigi aktiivselt ei otsinudki, sest omal käel minemisel on palju võlusid.

Sihtkohaks valisin Quilotoa.

Tegemist on 3900 meetri kõrguse vulkaaniga, mis asub Cotopaxi provintsis (Cotopaxi ise on tuntud eelkõige Ecuadori kõrguselt teise (ja kõrgeima aktiivse) vulkaani poolest - 5900 meetrit - vaieldamatult populaarseim mäesõprade sihtpunkt Ecuadoris). Quilotoa pilkupüüdvaimaks paigaks on 250 meetri sügavune kraater, mis tekkis umbes 800 aasta tagusest vulkaanipurskest.

Quilotoasse minek pole kuigi hästi korraldatud. Toimisin tuttavate soovituste järgi: Quitost tuli sõita Cotopaxi pealinna

Latacungasse, sealt ümber istuda Zumbahua poole suunduvale bussile, ja Sumbauas peaks kohalike elanike käest juhtnööre küsima.

Zumbahuani

minek oli lihtne, ehkki jõudsin viimasel hetkel bussisolijatelt küsida, kus see õige koht mahaminekuks on; vastati, et siinsamas.

Jätkub...